Karvaga küülikukõrva närimine ei muuda koera verejanuliseks
Kõigi üheksa praegu töötavate töötaja kohta Ķepa Raw Foodlemmikloomatoidu kauplused ja ladu, on oma koer. Ja see on selle pereettevõtte omanike kirjutamata tingimus – et kõik meeskonnas mõistaksid tõeliselt loomade vajadusi ja oskaksid nende kohta suhelda. "Ma ütlen, et meie klient ei ole inimene, vaid koer. Jah, kass ka. Kõik, mis sa annad koerale, kes sööb toitu, saad anda ka kassile," räägib Ķepa Raw Food looja, ideekandja Lāsma Cimere, kuid abikaasa Ugis lisab, et seda juhtub ka nende endi kodudes: tooteid testib koer - Cane Corso tõugu kutsikas Rumi ja kass - Devon Rex Kiwi.
Ettevõte Ogrėnian loodi ajal, mil koerte toortoitmine oli veel midagi uut ja ebatavalist. Tol ajal toortoidu (või toortoidu) turustajatena peaaegu anusid nad kaupmeestel neid vastu võtta, kuid nüüd leiavad inimesed Ķepa-d ise. Ostjad on pärast BARF-i muutunud lemmikloomade toitmise osas teadlikumaks ja teadlikumaks (Bioloogiliselt sobiv toortoit) toidufilosoofia põhimõtted, mis sätestavad, et koer peaks sööma bioloogiliselt sobivat, toorest, tasakaalustatud toitu – peamiselt lihaseliha, rupsi, juurviljadega täiendatud konte, jogurtit, mune. "Koer ei ole prügiämber ega siga, et toidujääke toita. Lemmikloomade roll inimeste elus on kasvanud ja omanik peab oma koera eest vastutama. Minu jaoks paneb koer mind liikuma, ma räägin temaga. Koer võtab peremeeste valu enda peale. Ja kui inimene töötab loomadega, pole see enam lihtsalt töö," räägib Lāsma.
Kriis kui algus
Lāsma on läti keele ja kirjanduse õpetaja, haridusmetoodik ja karjäärikonsultant, koolis töötanud 23 aastat. Ugis on eluaeg olnud ettevõtja, peamiselt puidutöö alal. Olgu siinkohal lisatud, et mõlemal ei puudunud kunagi loomingulised ideed, mida põhitööga paralleelselt ellu viia. "Oleme sõna otseses mõttes seepi teinud, Indiast teed toonud. Reisidel näeme midagi huvitavat. Õpetajana on mul alati ärevus sees. Olen juhtinud noorte MTÜd O tuba, kirjutas projekte, töötas vallas. Meil oli ka kohvik Puce cep, küpsetasime mullivahvleid ja andsime tööd kogemusteta noortele. Nüüd olen diplomeeritud supleja, ka sertifitseeritud lemmikloomade toitumisspetsialist. Olen huvitatud inimeste abistamisest. Aga parem ära CV-d kellelegi näita, seal on nii palju sees, et tundub veider, sh akna kaunistamine, kingituste pakkimine, floristika, sekretär, ametnik, igasugused kursused, huvitab ka tarokaarte ja astroloogiat,» naerab kolme poja ema, ĶEPAS looja ja juht Lāsma.
Kuid seitse aastat tagasi, kui tema noorim poeg läks 1. klassi, koges Lāsma kriisi, sisemisi muutusi ja isiksuse murdumist. "Tundus – no jah, sa oled hea õpetaja, aga kui palju sa sellest räägid, Raini? Samas oli see aasta vegetatiivse düstoonia, depressiooniga. 43-aastaselt sellises seisus töölt lahkudes ja küsimusega, mida elus edasi teha, tunned end eksinud. Jah, teadmisi on palju, proovisin alustada muudel väikestel ettevõtetel, kuid lõpetasin juhtimisalase erialaga, aga lõpetasin liiga paljudel erialadel. rohkem sellest, mis kodus toimub." Lāsma räägib. Perel ei olnud kerge, sest Ugis sai tööl põletushaavu ning tema pojal avastati düsleksia.
Kõige selle taustal mõtles Lāsma esimest korda tõsiselt ka perekond labrador Lordi kehvale tervisele. Koeral oli diabeet, insuliini kasutati igapäevaselt. Pärast loomaarsti kuulamist uskusid nad kuivtoitu, kuid lõpuks kuivas Lords kokku, kaalus vaid 23 kg ja jäi ka pimedaks. Vahetult enne lemmiklooma surma allus Lāsma sisemisele impulsile ja ostis selle tuttavate kaudu Cane Corso kutsikas. Peagi selgus aga, et Koril kui valesti paaritatud koerte järglasel on ka tervisehädad - s.t. "kirsisilm", mis tuli opereerida. Kliinikus jäi Kor üksi, kukkus laualt alla ja vigastas sarvkesta. Koera toideti kasvatajate soovitatud kuivtoiduga, kuid loom hakkas end palju kratsima, end luudeni kiskuma. "Hakkasin endale küsimusi esitama – mis see on? Miks? Ja hakkasin vastuseid otsima koera toitmises," räägib Lāsma.
Lätis nappis sel ajal infot värske söötmise kohta, esimene kontakt saadi veterinaararstide ja toitumisspetsialistidega Ukrainas, seejärel USA-s. Lásma käis Korami jaoks turul toortoitu otsimas, kuid ta polnud kindel ostetud liha päritolus ja kvaliteedis. Ja Lāsmai idee sündiski – vajame ühte kohta, kuhu inimene saab tulla ja osta oma koerale looduslikke, värskeid põhitooteid, aga ka maiuseid ilma soja, želatiini ja värvaineteta. 2019. aastal avati Ogres perekond Zimmer Ķepa Raw Food kauplus.
Hundidieet, koerakoogid
Kor oli selge näide toitumise muutuse mõjust. Koera tervis paranes kiiresti. Kogu tema õdede-vendade pesakonnal oli mitmesuguseid patoloogiaid, lisaks Tõu Cane Corso nõrkuseks on südamepuudulikkus, millega Kor alles hiljuti, peaaegu kaheksa-aastaselt, läks teistele jahimaadele. Pime ja kurt, aga nahaga, mis särab nagu teemant, ütleb Ugis. Praegu on perre astunud kolmekuune Rumi. Meie külaskäigu hetkel on kutsikas kõhu täis, magab magusalt peremehe kabinetis laua all, külalistele ei vasta ja Lāsma peab ta pildistamiseks sülle võtma.
Värske toiduäri alguses naersid sugulased Zimmeri idee üle – koerad söövad paremini kui inimesed! Lásma kehitab õlgu: see on peaaegu nii, kui uurida toodete koostist. Kuigi kontseptsioon lihasööjast koerast, kes sööb lehti ja rohtu, on endiselt elus ja hästi, on see tegelikult selline dieet, mida koera huntidest esivanem looduses sõi. Koera siseehitus ja elundid on ikka nagu hundil. Alguses umbes Ķepa Raw Food ostjatest on saanud haigete ja allergiliste lemmikloomade omanik, kuid nüüd tuleb ka tervete neljajalgsete omanikke, pealegi kipuvad loomaarstid siia saatma koeri, kes tervisetüsistustega toime ei tule. Lāsma usub, et paranevad ka loomaarstide enda teadmised ja avatus värske söötmise suhtes, mida alguses polnud, sest osa neist spetsialistidest on konkreetse kuivtoidu edasimüüjad. «Pakume loodusmeditsiini, sest toitumine on meie mõistes ravim,» rääkis Lāsma.
Praegu on Ķepäsil kauplus Ogres, pood Riias Ågenskalnsi turul ja veebipood Kepafood.lv. Valik on kasvanud üheksaks tootesarjaks, kokku umbes 300 tooteni. Samal ajal müüb Cimmeri neid edasimüüjatena teistes kauplustes, loomakliinikutes, olles sisenenud poolteist kuud tagasi Rimi võrku, on hiljuti koostööd alustanud Polt, mis võimaldab teil tellida värsket lemmikloomatoitu samamoodi nagu inimese sööki. Kõik see on nõudnud palju visalt tööd, higi ja pisaraid. "Iga toode on saavutus. Mitte keegi pole olnud nii õnnelik, et kalkunijalgad või küülikupead müügil on kui mina," muigab Lāsma. Ettevõte tegeleb Euroopa toodetega, otsides ja pöördudes välismaistel näitustel toortoidu tootjaid, paljud neist toodavad ka tooteid oma spetsifikatsioonide järgi. Käpp retseptid. Hea, stabiilne koostöö on loodud partneritega Poolas, Kreekas, Hispaanias. Toortoit on vaikselt tekkimas ka Lätis, kuid siin on probleemiks lihatootjate vähesus ning Cimeril oli ka halb koostöökogemus.
Nad Ķepas alustas paarina, remontides ise ruume, tehes kõike oma kätega, elades ilma laenuta ja kaasates abilisteks poegi. Suureks toeks oli osalemine LIAA Ogre ettevõtlusinkubaatoris, mis andis koolitusi ja rahalist tuge. "Loomulikult tahan teenida miljonit, aga ennekõike tahan anda oma panuse ühiskonda. Et lemmikloomadel oleks juurdepääs värsketele toodetele, mis on kindlasti kvaliteetsed, looduslikud, ohutud, testitud," räägib Lāsma.
Aja jooksul Ķepas on kasvanud ka muude lemmikloomadele kasulike asjadega. Kauplustes on müügil ka rakmed, jalutusrihmad, koeramänguasjad, saadaval on lemmikloomade toitumisalased konsultatsioonid, koerte füsioterapeudi teenused. Ja Lāsma valmistab koertele ja kassidele tellimuse peale ka individuaalseid pühadetorte, millega paljud omanikud eelistavad oma lemmikuid sünnipäevadel vms rõõmustada. Eelmisel aastal valmistas Lāsma 167 sellist värskest toorainest külmutatud kooki. Suurim oli 15 koera laagri jaoks.
Sugulased ei naera enam
Ettevõtte kasv pole mitte edulugu, vaid lugu raskest tööst ja ka saatuslikest kokkusattumustest, mis tulid õigel hetkel, usub Ugis. Näiteks kõne Ågenskalnsi turult Lāsmale koos kutsega ostlema. Hiljem kasvas sellest välja püsipood ja hulk püsikliente. Samamoodi langes kõik ootamatult hästi kokku ruumide laiendamise võimalustega Ogres.
Lāsma kirjeldab, et tema ettevõttes on emotsioone, ärevust ja iga otsuse pikaajalist kaalumist. Lāsma pidas äsja loodud e-poele pikalt vastu, sest arvas, et see on liiga vara. Suuresti seetõttu, et inimestel pole veel piisavalt teadmisi toortoidust, sellele üleminekust ja selle põhimõtetest. "Kui koer on kogu aeg söönud kuivtoitu, siis kui sellele ühel päeval lisada värsket liha, tekib koeral kõhulahtisus või isegi oksendamine. Ja mis on inimeste arvates süüdi? Pood! Mitte koera kõhunääre," põhjendab Lāsma oma muret.
Ta Käpp kirjutab avalikkuse harimiseks veebilehel usinasti blogi värskest toidust. Võrreldes esimeste aastatega ei pea poed nüüd nii palju jutuvestmisse ja seletamisse panustama, sest inimestel on nüüd parem arusaamine. Ugis naerab, et üks plusse on see Käpp koertega saab poodidesse sisse - neljajalgsed tõmbavad siis riiulilt vastava kasti: see mulle, palun!
Stereotüübid aga nii kiiresti ei kao. Mõnikord on ostjad üllatunud, et kanapeadega ostetud pakendit avades näevad need tõeliselt loomulikud välja. Või näiteks on klient pahane, et ostis "kõht, kus on sitt sees" või ussidega liha. Seejärel helistab Lāsma ja seletab kannatlikult, millised protsessid iga olendi kõhus toimuvad ja kui kiiresti suudab kärbes lahtise akna äärde asetatud sulatatud lihale muneda. Värske toidu puhul, erinevalt kuivtoidust, on need asjad, mida klient peab teadma, kauplejatel tuleb aga oodata kõrgemaid nõudeid selle toidu säilitamisele.
Veel üks eksiarvamus pärineb inimestelt, kes omistavad koertele inimlikke reaktsioone. Näiteks ei tohiks koerale kanafileed anda, sest see on "tühi", põhiväärtus on lihaseliha, kõõlused. "Kui hunt metsas hirve hammustab, sööb ta enne ära ka sisikonna – kõik on olemas, bakterid, vitamiinid, ülejäänuid võib-olla kohati ei puutugi," räägib Uģis. Nii nagu looduses, saab koerale anda ka loomade "osad" koos kõigi sulgedega või külmutatud liha, mis täiendavalt puhastavad hambaid ja suulae. "Ja on tohutu pettekujutelm mõelda, et kui koer närib karvast küüliku kõrva, muutub ta agressiivseks, verejanuliseks ja sööb toajänese ära," ütles Lāsma.
Sugulased ei naera enam äri üle. Käpp omanikud sooviksid veelgi haritumat ühiskonda, seadusandlust, mis reguleeriks värsket lemmikloomatoitu selle olemuse järgi, mitte kuivtoiduna, aga ka väikeettevõtjate kergemat maksukoormust. Siiski on selge, et Käppades mõlemad tunnevad end täidetuna. "Oma äris saan teha seda, mida ja kuidas tahan, ilma piiranguteta. Mul on vaja kogu aeg õppida. Ja toortoidu osas on teatud missioonitunne," räägib Lāsma. "Elada ilma kõigi nende pingutusteta – me ei õpetaks nii, see poleks huvitav. See on elustiil. Kukkuge ja tõuske," resümeerib Uģis.
Foto: Kristaps Kalns, Päevameedia.